Polügeense riskiskoori geenitestid ja pärilike üksikgeenide testid erinevad peamiselt riskide ehk eelsoodumuste osas, mida testid hindavad. Lisaks on erinevus ka testide tehnoloogias ning testimise sihtgrupis.

Polügeenne riskiskoor

Antegenesi polügeensed riskiskoori geenitestid hindavad inimese polügeenset geneetilist eelsoodumust haigestuda kasvajasse. „Polügeenne“ – „polü“ ehk mitme ja „geene“ ehk geeniga seotud. Polügeense riskiskoori tehnoloogial põhinevad testid võtavad korraga arvesse paljudes geenides olevate sagedaste variantide koostoime. Üksikult need geneetilised variandid mõjutavad haigestumisriski vähe, aga neid kombineerides on mõju oluline. Testide eesmärk on leida rahvastikust üles kõrgenenud riskiga inimesed, et nad saaksid õigeaegselt vajalikele uuringutele ning seega vältida kasvaja teket. Antegenesi testid on mõeldud kõikidele täiskasvanutele.

Suur osa sagedastest haigustest nagu näiteks kasvajad, II tüüpi diabeet ja südame-veresoonkonna haigused on just polügeense olemusega. Seda polügeenset eelsoodumust haigestuda vastavasse haigusesse hindavadki polügeense riskiskoori geenitestid.

Pärilikud üksikgeenid

Pärilike üksikgeenide testimine hindab inimeste võimalikku kõrgenenud pärilikku eelsoodumust haigestuda kasvajasse. Need testid vaatavad kindlates üksikutes geenides variante, millel on haiguse tekkeks kas madal, keskmine või kõrge risk. Samas on need kaasasündinud üksikgeenide muutused suhteliselt harvad ehk esinevaid vaid paaril protsendil inimestest. Lisaks on üksikgeenide testimine suhteliselt kallis ning pigem soovitatud inimestele, kellel endal või kelle bioloogilistel sugulastel on esinenud kasvajat. Näiteks pärilike üksikgeenide testimise tegi aastaid tagasi näitleja Angelina Jolie, kellel leiti BRAC1 geenis muutus, mis tõstab oluliselt rinna- ja munasarjavähi riski. Angelina Jolie emale sai saatuslikuks just munasarjavähk, millesse ta suri 56-aastaselt.

Polügeensete geenitestidega leiame me rahvastikust üles palju suurema hulga kõrgenenud riskiga inimesi, kui teeme seda pärilike üksikgeenide testimisega. Samas on mõlemad testid olulised ning ei asenda teineteist, kuna määravad erinevaid riske. Tulevikus tuleks testida kõiki inimesi nii pärilike üksikgeenide kui ka polügeense riskiskoori osas, aga seni on see olnud peamiselt üksikgeenide testide kõrge hinna taga kinni.

Kuidas tekib vähk?

Vähktõve võitmiseks tuleb mõista selle tekkepõhjuseid ja olemust. Vähk on geneetiline haigus ehk tekib geenirikete tulemusena. Vähki põhjustavad geenirikked võivad olla kaasasündinud või tekkida ka elu jooksul.

Geen ise on pärilikkuse ühik (DNA-segment), mis määrab otse või kaudselt kindla tunnuse arengu. Näiteks määravad geenid inimese silmavärvuse ning erinevate haiguste tekke. Kui geen ei toimi nii nagu ta peaks, siis võibki inimesel suurema tõenäosusega kujuneda haigus.

Kaasasündinud geenirikkeid on võimalik tuvastada geenitestidega ning seda informatsiooni saame kasutada vähi vältimiseks või vähi võimalikult varajaseks avastamiseks. Varajase avastamise korral on võimalik vähk edukalt eemaldada ja saavutada täielik paranemine. Neid geenirikkeid nimetatakse üksikgeenide riketeks (mutatsioonid) ning avastatakse pärilike üksikgeenide testidega. Üksikgeenide testimiseks on olemas spetsiaalsed paneeltestid, millega analüüsitakse korraga kümneid geene.

Samas on kaasasündinud üksikgeenide muutused suhteliselt haruldased ehk esinevad vaid paaril protsendil inimestest. Näiteks üksikgeenide rikked selgitavad 5-10% kõigist rinnavähi juhtudest, aga on teada, et rinnavähi geneetiline eelsoodumus moodustab tervelt kolmandiku rinnavähi riskist.

Teadusuuringud on leidnud, et lisaks üksikgeenide mutatsioonidele mõjutab kasvajate geneetilist eelsoodumust ka paljude geenide erinevate variantide koostoime. Teisisõnu, kasvajatel on ka polügeenne eelsoodumus. Polügeenset eelsoodumust ehk riski saab ka uurida geenitestidega, mis kasutavad polügeense riskiskoori tehnoloogiat. Polügeense eelsoodumuse mõju kasvajate tekkeks on inimestel palju laiem kui üksikgeenide rikete mõju ning seda tuleks testida igal inimesel. Kõrgenenud riski korral saame rakendada vähi kontrolluuringuid õigeaegselt ja õigel moel.

Seega – vähktõve geneetilist eelsoodumust võivad mõjutada nii üksikgeenide rikked kui ka paljude erinevate geenide variantide koostoime.

Üksikgeenide mutatsioonide geenitestid on suhteliselt kallid, seetõttu soovitatakse neid praegu pigem inimestele, kelle bioloogilistel sugulastel on esinenud mitmeid vähijuhte. Lisaks soovitatakse neid inimestele, kelle sugulastel on üksikgeeni mutatsioon juba diagnoositud ehk kellel on suurem tõenäosus üksikgeeni muutuse esinemisele. Polügeensete riskiskooride geenitestid on analüüsi metoodikast tulenevalt odavamad ja neid tuleb rakendada juba täna kõigile inimestele vähktõve mõju vähendamiseks. Lisaks on polügeensete geenitestidega võimalik tuvastada rohkem kõrgenenud riskiga inimesi, kui üksikgeenide testidega.

Ideaalis tuleks tulevikus testida kõiki inimesi nii pärilike üksikgeenide kui ka polügeense riskiskoori osas, aga seni on see olnud peamiselt üksikgeenide testide hinna taga kinni.

Antegenes on toonud kasutusele tervishoiuteenuste tasemel polügeensete riskiskooride geenitestid rinnavähi, jämesoolevähi, eesnäärmevähi ja naha melanoomi geneetilise eelsoodumuse hindamiseks. Testi tulemused sisaldavad kliinilisi ehk arstlikke juhiseid edasisteks personaalseteks vähiennetuse tegevusteks. Lisaks pakub Antegenes ka pärilike üksikgeenide testi (Invitae levinud kasvajate paneelanalüüs).

Kahjuks ei ole veel tehnoloogia nii arenenud, et saaksime hinnata mõlemat geneetilist eelsoodumust ühe universaalse testiga. Seetõttu soovitab Antegenes lisaks polügeense riskiskoori geenitestile teha vajadusel ka pärilike üksikgeenide test.