Vähktõve mõju saab oluliselt vähendada efektiivse ennetuse ja varase avastamisega, aga see praegu Eestis ei toimi. Vähiennetus tuleb rakendada uudsel moel ja palju laiemalt kui seni.
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes.
Enamik inimesi soovib võimalikult pikka ja tervislikku elu. Kuid sel teel on karid erinevate surmavate haiguste näol. Nii haigestub elu jooksul vähki iga kolmas mees ja iga neljas naine, praegu haigestub Eestis vähki igal aastal ligi 8800 inimest, 2030. aastaks prognoositakse uute vähijuhtude arvu kasvu 11 000 juhuni aastas. Seega on vähktõve mõju meie ümber tegelikult väga suur. Pahaloomulistesse kasvajatesse suri mullu Eestis 3 688 inimest. Sealjuures esinesid vähisurmad liiga noortel inimestel: 12% alla 60 aastastel, 35% alla 70 aastastel. Ja järgmised 32% 70-80 aastastel – ka see pole ju suremiseks liiga kõrge vanus.
Vähist tingitud surmasid saab aga vähendada parema ennetusega ja väga hea raviga. Seega saame vähivastase tegevuse jagada suures plaanis kaheks – tegevused enne ja pärast vähidiagnoosi. Milline peaks olema aga nende optimaalne tasakaal ja kuhu see peaks suunduma?
Kõige parem haigus on see, mida kunagi ei tule. Teadusanalüüsid näitavad, et pahaloomuliste kasvajate välditavate riskitegurite mõju eemaldamisega oleks 40% vähkidest välditavad. Peamiselt tulenevad need riskitegurid elustiilist, eeskätt alkoholi- ja tubakatarbimise, aga ka vähese füüsilise aktiivsuse ning tasakaalustamata toitumise mõjuna. Me saame väga palju teha selles osas olukorda paremaks nii üksikisikute tasandil parema tervisekäitumisega, aga ka ühiskondlikul tasandil parema tervisekäitumise selgitamise, motiveerimise ja suunamisega.
Teisalt ei ole osa kasvajaid nii või teisiti välditavad. Mida teha nendega? Nende osas aitab väga palju nende õigeaegne ja võimalikult varane avastamine. Kasvajate ravitulemused on seda paremad, mida piiratumas levikuulatuses kasvajaid avastatakse – ehk vähiravi on efektiivne siis, kui kasvaja on väike ja ei ole andnud siirdeid. Väga varase leviku korral on enamik kasvajaid efektiivselt väljaravitavad. Paraku on probleem selles, et enamik varases levikuulatuses kasvajaid ei anna endast veel inimesele märku ja seetõttu tavaliselt ei ole haigustunnuste tekkel ja arsti poole pöördudes kasvajad enam varases levikuulatuses. Ja kahjuks on endiselt nii, et suurt osa liiga ulatuslikult organismis levinud kasvajaid inimkond veel välja ravida ei suuda.
Kuidas seda probleemi lahendada?
Ilma haigustunnusteta ehk varaste kasvajate või nende eelsete seisundite avastamiseks on mõeldud sõeluuringute programmid. Eestis on rakendatud rinnavähi, emakakaelavähi ja jämesoolevähi sõeluuringuprogrammid, katsetama on asutud ka kopsuvähi varast avastamist. Teadusanalüüsid näitavad, et nende programmide rakendamine vähendab selgelt vähisurmasid.
Milline on vähi õigeaegse avastamisega Eestis aga tegelik pilt? Riigikontroll avaldas ligi aasta tagasi aruande Riigikogule „Pahaloomuliste kasvajate avastamine ja patsiendi ravile suunamine. Kas vähk avastatakse ning ravi alustatakse õigel ajal?“. Selle kokkuvõte: „Vähiravis toob iga viivitus kaasa vähipatsiendi eluea vähenemise, ent Eestis avastatakse vähk liiga hilja – näiteks ainult ca 29% emakakaelavähist, 35% jämesoolevähist ja 49% rinnavähist avastati 2018. aastal haiguse algjärgus. Vähi varase avastamise tõhus meetod on sõeluuringud, mida nii meil kui ka mujal tehakse osa paikmete suhtes. Eestis on sõeluuringutest osavõtt vähene. Seda olulisem on õigeaegne ravi, mis peab olema tagatud. Eestis on aeg vähikahtluse tekkest vähiravi alguseni soovitatust pikem.“
Eriti drastiline on, et kasvajapaikmete korral, millele on olemas varajase avastamise ehk sõeluuringu programmid, on varajane avastamine nii kehv. Seejuures on kehvad tulemused teada juba pikka aega.
Veel auditi tähelepanekuid: „Eestis ei ole suudetud vähendada vähi hilist avastamist ja see mõjutab oluliselt patsientide eluiga. Üheks vähi hilise avastamise põhjuseks on vähene osavõtt rahvastikupõhistest sõeluuringutest. Sõeluuringute tõhusama korraldamise takistuseks on ka juhtimise ja elluviimise killustatus. Auditis vaadeldud nelja vähipaikme – kopsud, jämesool, emakakael ja rind – patsientidest jõudsid õigel ajal ravini vaid rinnavähihaiged“.
Võib küsida, mis on aastaga muutunud? Kõik auditeeritud riigiasutused nõustusid ju Riigikontrolli soovitustega… Näiteks, kas on määratud kindel asutus, kes vastutab sõeluuringute üleriigilise juhtimise eest?
Vähendada vajadust viimase õlekõrre järele
Kahjuks on meie tegevused ühiskonnana vähktõve osas ebaratsionaalselt palju kaldu reaktiivse tegevuse poole võrreldes ennetusega. Vaadelgem näiteks ressursside paigutust vähiennetuse ja vähiravi vahel. Eesti Haigekassa infost võib lugeda, et pahaloomuliste kasvajate ravile kulus eelmisel aastal 158 miljonit eurot raviteenustele ja 29 miljonit retseptiravimitele. Väga suur osa sellest läheb kaugele arenenud kasvajate raviks. Ennetuse kulud: 1 miljon patsiendi teadlikkusele suunatud tegevused ja 4 miljonit vähi sõeluuringud.
Lisaks kogus Kingitud Elu Fond eelmisel aastal Haigekassa poolt rahastamata ravimite jaoks annetustena 3,47 miljonit eurot. Fondi tubli töö vähiravimitele raha kogumiseks on ühiskonnas aga mõneti loonud kuvandi, nagu see olekski pääsetee vähktõve vastu. Kahjuks see nii pole – valdav enamik Kingitud Elu Fondi vahenditest läheb ülimalt kaugele arenenud kasvajate ravis „viimase õlekõrre“ andmiseks, kus ravide kasu on siiski kahjuks väga sageli üsna piiratud. Nende „viimaste õlekõrte“ tähtsus igale konkreetsele patsiendile ja tema perele on muidugi hindamatu, kuid ühiskonnana peaks me palju rohkem panustama kollektiivselt ja ka üksikisikutena vähktõve ennetusse. Parema ennetusega saaks me suurt osa „viimaste õlekõrte“ vajadust ja nendega kaasnevaid kulusid vältida.
Kindlasti mõjutavad vähiennetust ka tervishoiusüsteemi ülesehitus ja fookused. Kuidas on sellega olukord? Kes teavad vähktõve olemuse kohta kõige rohkem? Eks ikka spetsialiseerunud vähiarstid. Eestis on end vähikeskustena positsioneerinud Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla. Neis osutatakse sõeluuringute ja pisut vähivastase nõustamise teenuseid, kuid laiemad ja süsteemsemad vähiennetusprogrammid teenustena puuduvad. Kui inimene pöördub vähikeskustesse küsimusega – „palun – ma sooviks vähiennetust“ – siis mida talle vastatakse või kelle poole soovitatakse pöörduda? Miks on nii, et väga valdav enamik vähihaigeid kohtub vähktõve spetsialistiga esmakordselt alles pärast vähidiagnoosi?
Vähiennetus võib olla ka esmatasandi arstiabi ehk perearstiabi roll. Kahjuks on süsteemsed vähiennetustegevused ka seal üsna puudulikud. Näiteks jämesoolevähi sõeluuringu, mis on korraldatud perearstide kaudu, osalemismäärad on alla 50% ja nagu praegune jämesoolevähi avastamisstatistika näitab, on selle olukord väga halb. Seega inimeste aktiivse kaasamisega vähiennetusse perearstiabi tasandil tegelikult ei tegeleta. Kui inimene pöördub oma perearsti poole küsimusega – „palun, ma sooviks vähiennetust“ – mida talle siis vastatakse või kelle poole soovitatakse pöörduda? Samas ei teki süsteemsed vähiennetustegevused perearstiabis iseenesest, selleks on vaja kokku lepitud programme ja nende jaoks vajalikke ressursse.
Meie enda osa
Kõike ei saa panna ka tervishoiukorralduse süüks. Meil kõigil on oma tervise eest ka enda vastutus ja peaksime olema enda tervise osas aktiivsemad ja nõudlikumad. Paraku on inimpsüühika ehitatud pigem suunatuna meie kohestele vajadustele, mitte niivõrd oma tervisele kaugemas tulevikus ehk ennetusele. Aga ka tervisekäitumise mõjutamise osas aitaks süsteemsemad organiseeritud meetmed. Inimesed vajavad haiguste ennetuseks suunitletud abimeetmeid, „nügimist“. Aga ka kaasaegseid, lihtsaid ja hästi organiseeritud vähiennetuse teenuseid tervishoiusüsteemi poolt.
Praegused rakendatud vähiennetuse ja sõeluuringute kontseptsioonid ja teenusmudelid on pärit eelmisest sajandist – nii teostatakse praegusi sõeluuringuid kõigile ühtemoodi, arvestades ainult inimeste sugu ja vanust. Tegelikult on meie vähiriskid aga väga erinevad, mistõttu ka vähiennetus peaks olema oluliselt kohandatud personaalsete riskihinnangute ja personaalse käsitluse kaudu. Kaasaegne vähiennetus tuleb rakendada seetõttu uute põhimõtete alusel: palju varem enne vähi võimalikku teket, personaalselt, personaliseeritud riskihinnangute ja soovituste alusel, regulaarselt, inimesi kaasavalt ja kaasaegsete tehnoloogiliste lahendustega. Nii peaks olema võimalik vähiennetust alustada digilahendustega, kombineeritud geneetiliste ja mittegeneetiliste riskifaktorite hindamisega, aktiivse ja regulaarse kaasamisega koos sujuvate üleminekutega edasisteks vajalikeks tervishoiuteenusteks.
Meil on esimesed sellised lahendused erinevate kasvajate personaliseeritud täppisennetuse näol Eestis tervishoiu erasektoris juba ka tegelikult olemas ning nende rakendamisega tuleb vähktõve tapva mõju vähendamiseks laialdaselt edasi minna. Paremaks vähiennetuseks tuleb teha muudatused nii vähikeskuste kui ka perearstiabi töös koos vajalikke ressursside tagamisega. Kui tahame ühiskonnana oma inimestele pikemat elu.
